Hinnangud, kriitika ja mõtteainet

Salo arusaama kohaselt õpetusest jääb õpetajale suhteliselt passiivne roll, kuna õppekava koostavad teised spetsialistid. Kui tema ideid võrrelda näiteks John Dewey ja Freinet’ pedagoogiliste mõtetega, nähtub, et tänapäeva ühiskonda sobivad viimaste mõtted paremini, kuna nemad näevad õpetaja rolli aktiivsemana. Salo mõtteid on ka kritiseeritud kui liiga staatilisi, kuna keskendumine lapse koduümbrusele ei arvesta ühiskonnas toimuvaid muudatusi. See on ka põhjus, miks Salo ideid ei saa üks-üheselt tänapäeva kiiresti muutuvasse ühiskonda ülekanda. Viimane on mõneti vastuolus Salo taotlusega taotlusega kasvatada „häid isiksusi ühiskonna teenistusse“ (Hytönen 1999 lk. 30)

Borenius on Salo ideid lasteaia ja algkooli ühendamisest kritiseerinud, leides, et lasteaia õpetajate roll on liiga oluline, et algkooli õpetaja võiks lihtsalt lasteaia õpetajaks ümber õppida. Isegi, kui nii mõnedki väärtused on lasteaias ja koolis sarnased, erinevad lasteaed ja kool üksteisest väga, kuna koolis laps õpib kindla süsteemi järgi, lasteaias aga läbi mängu. Ka kaoks lasteaia ja kooli ühendamisel puudu niinimetatud üleminekuaasta, mil laps valmistub kooli minekuks, või, parafraseerides Salot ennast, suundub ühest maailmast teise. (Virtanen 2009)


Kuigi Salo taotles oma õppekavas õppeainete suurt integreeritust, on just tema õpetuse ranget jagamist teema- ja valdkonnaõppeks, millest oli juttu eelnevalt, kritiseeritud. (Jylänki 2008)

Aukusti Salo oli didaktik-metoodik, kes pühendus täielikult oma alale- õpetajate koolitamisele. Tekib aga küsimus, kust sai ta oma teadmised, mida täpselt lastel vaja on ning milline ja miks on neile parim õpetus. Kui vaadata, millised arutelud kütavad täna Eestis haridusteadlaste meeli ja kuidas arutatakse just selle üle, kuidas muuta õppekavad integreeritumaks, on meil Salo juhistest kindlasti palju õppida. Kuid kuidas ta siiski sai need koostada, kui ta ise ei töötanud lastega? Vähemalt ei ole sellest kättesaadavates allikates juttu. Ilmselgelt tugines ta oma õpetaja ja teiste eelkäijate töödele, kes olid kõik tegevpedagoogid. Ta teadis väga hästi, milliseid isiksusi on ühiskonnal vaja, kuid õigustatult on seda punkti kritiseeritud, sest see pole tegelikult kooskõlas lapsekeskse pedagoogika alustega, vaid rohkem ühiskonna huvides. Samas, kui vaadata tolleaegseid üldisi tõekspidamisi ühiskonnas, ei olnudki indiviid niivõrd oluline. Tuleb ka silmas pidada, et Salo tegutsemise algusaastad langesid vahetult Soome iseseisvuse algusaastaisse, mil vene võimu ja kultuuri mõju võis veel olla väga suur. Teisisõnu oli kogukond olulisem kui indiviid. Teisalt algas ka just soome rahvuslik liikumine, kui rõhutati ühtse rahvuse kujunemist tugevate isiksustega.