Soome lapsekeskse pedagoogika areng- ajalooline taust

Eesti kooli ja riigi ajaloost on teada ja kuulus ärkamisaeg. Samalaadsed protsessid toimusid ka Soomes, kus oli pärast vene võimu alt vabanemist märgata jõudsat rahvusluse tugevnemist.

Sõjajärgsel 1945. aastal puhkes esimesel vallakongressil  arutelu selle üle, kuidas saada kasvatus ja õpetus vastama neile ootustele, mis uus demokraatiline suundumus ühiskonnas viimastele esitasid. See andis Aukusti Salole alust avldada esialgu kaheosaline uurimus „Suomalaisen kasvatuksen peruskysymyksiä” (Soome kasvatuse põhiküsimusi), milles ta arutles kooliõpetuse pikkuse ja sisu üle. Selles osas, et õpingud peaksid vältama kuni 18-nenda eluaastani ja elukestva õppena veel kauemgi, valitses üksmeel. Salo aga nägi vajadust alustada õpinguid varem, kui seda oli tehtud senimaani. Nii võttiski ta sarja kolmanda osa kirjutamisel aluseks vajaduse Soome ja soomlaste üldise arengutaseme erinevates valdkondades, näiteks kultuurilise, sotsiaalse, majandusliku ja vaimse, väljaselgitamise. Aastal 1952 postuumina avaldatud teosest „Johdatus yleiseen kasvatusoppiin” (Üldine kasvatusõpetuse juhend) selgub, et Salo oli soovinud kaotada üldkoolid, leides, et just puberteedieelses eas on lastel eriti suur arengupotentsiaal. Ka muidu nägi ta üldkoolides negatiivset mõju tugevnevale rahvuslusele. Nagu Eestiski tekkis Soomes- tõsi küll, palju varem- rahvuslik liikumine. (Aukusti Salo ja kaulujärjestelmän uudistaminen)

Vene impeeriumi mõju alt pääsemiseks soovisid soomlasedki arendada oma koolivõrku ning õpetamise kvaliteeti. Idee tekkis juba 18. sajandi alguses ning sellest ajast alates hakati mõtlema sellele, kuidas maapiirkondadesse rajada selliseid algharidust andvaid koole nagu linnadeski. Haridus pidi saama kättesaadavaks kogu rahvale. Seetõttu tehti valitsusele juba aastal 1910 ettepanek, teha vähemalt algharidus kõigile kohustuslikuks. Seda pidid andma selleks vastava ettevalmistuse saanud õpetajad. 1910. aasta maapäeval kiideti koolikohustuse sisseviimise ettepanek küll heaks, kuid valitsus ei tahtnud seda kinnitada. Nii jäidki mõttet esialgu soikku. Ettevalmistatud dokumendid võeti uuesti kasutusele alles pärast Soome iseseisvumist 1917 aastal. Pärast senati poolt heakskiidu saamist loodi Karjalasse aastal 1918 toonase koolikorralduse ülemnõukogu esimehe eestvedamisel kahe-aastane algkooliseminar. Kuna valitsus soovis sellele lisaks rajada veel teisegi õpetajaid ettevalmistava seminari, otsustati sellele sobiva asukoha leidmiseks küsida nõu toonase Hämeenlinna rahvakooliinspektori Aukusti Salo käest. Pärast mitmeid vaidlusi selle üle, kuhu kool rajada, alustas õpetajate seminar tööd 25.08.1919 Myllymäe rahvakooli ruumides. Esimeseks juhatajaks sai Aukusti Salo. Tema eelkäijateks reformpedagoogika osas võib nimetada muidugi Uno Cygaeniust, aga ka näiteks Mikael Soininit. Õigupoolest on viimaste kohta isegi lihtsam teavet leida, võipolla tänu sellele, et nad töötasid otseselt lastega, Salo aga täiskasvanutega, kellest pidid saama lastele head õpetajad. Nii töötas ta välja mitmed didaktikaõpikud, mille abil noored õpetajad pidid õppima, kuidas paremini töötada lastega. Tema arvates tuli lapsi kasvatada isamaalises vaimus, kristlikele väärtustele toetudes ning viisakateks õpilasteks. Tunnis tuli kasutada rohkelt vaatlusmaterjale ning õpetus pidi olema õpilaskeskne. Mida viimane tähendas, sellest tuleb hiljem veel juttu.  Salo töö oli oluliselt mõjutatud Herbart-Zillerismist, ehk siis tolleaegsete saksa pedagoogide saavutustest. Viimaste tööga oli juba Salo eelkäija Mikael Soininen tutvunud  oma Saksamaa reisil. Seal nähtu ja õpitu mõjutas oluliselt soome lapsekeskse pedagoogika arengut.

Seminari suur koor muusikaõpetaja Olavi Ingmanniga aastal 1938 (Katri Puoti erakogu)